Ei midagi tarka…

Ei peagi postitust päris nullist alustama.. 28. movember olin sellised read kirja pannud:

Täna õppisin,kuidas olla edukas insener/projekteerija/projektijuht/tootmisjuht jne – remondi kuuris võrri või tee kuskil mujal näpud õliseks. Done. Kui seda teist korda veel kuulsin, hoopis teises kohas, siis tekkis küll suht kuulikindel tunne.

MehÜN’i firmakülastus oli siis… Technobalt’is ja selle alla kuuluvates firmades käisime. Väga põnev igatahes – nägin esimest korda korralikku näidet sellest, mida ma õpin. Projekteerimisest ja projektijuhtidest ja detaile valmistavatest firmadest lõpp-produktini välja (Ragn-Sells’i uus jäätmekäitlusjaam).

Ilmselgelt on praegu juba aasta 2012 ja kuna eelmine postitus..ah ma ei viitsi iga kord sama teemat ajada. Igatahes, pole kirjutanud, kuna oli ilmselgelt muud tegemist. Siiani vist kõige raskem semester koolis, aineid pole väga palju, aga jube palju tegemist on. Ja see pole veel läbi.

No ja siis oli väike vaheaeg.. jõulud kodus. Jõuluvana tõi mulle ja vennale lauahoki. Dayummm. Poleks osanud nii lahedat asja tahtagi.

Uue aasta võtsin seekord vastu Virtsus, endise kursavenna juures. Väga vinge oli ja mis põhiline, huumorit sai ikka kõvasti. Aga see selleks. Mulle meeldib autodest ka rääkida.

Oma Jettast väga pikalt ei räägikski… pole eriti midagi uut. Ahjaa, peale selle muidugi, et sain ülisoodsalt 2.0 16v mootori! See nüüd pikaajalisem ja põhjalikum mootoriehitusprojekt või nii. Lähema aasta jooksul pole veel küll kindlat plaani seda auto peale saada. Esialgu võtan juppideks kõik, teen puhtaks, lasen ploki üle mõõta ja väntvõlli/kolvid üle kontrollida. Kui vaja, siis väike remont, aga loodetavasti pääsen kergelt – kulumisranti eriti pole ja silindrite seintel on hoonimisjäljed suht hästi näha. Kaane osas nii lihtne vist pole, peale muidu hoolduse (juhtpuksid, sääretihendid, sooveldamine jms) tahaks vb veits maha lasta lihvida ja kanalid portida ka. Eks näis. Uurin veel teooriat nagunii, et mida üldse tahtma peaks ja kui palju. Kogu mootoriehitus on praegu suht ideede tasandil. Ainukesed kindlad asjad on, et originaal juhtimist/pritset ei kindlasti tule ja mootor jääb vabalthingavaks.

Jah, pikalt ei rääkinud… ha. Ei tegelikult ka, oleks mootori kohta veel palju öelda, mida tahaks ja mida võiks teha, aga sellest kirjutan kunagi hiljem ilmselt.

Autoga seoses – kunagi suvel mõtles üks autohuviline Kermo seda, mida mina ja vb mõned teisedki olid tähele pannud. Eestis ei olnud korralikku stance‘i komuuni. Ta tegi sellega algust, praeguseks võib lausa öelda, et parandas selle vea suht kiirelt. Sündis “Lowlifer”. Kujunes väike tiim, kes hakkas seda asja vaikselt arendama. Mind kutsuti ka. Loodetavasti olen piisavalt asjalik olnud ja olen ka edaspidi, kuna kogu selle ettevõtmise eesmärk mulle väga meeldib.

Muu seas tegin ükspäev peale tööd kodulehe jaoks 18 pilti ka, mida seal juhuslikus järjestuses näha võite. Lowlifer.ee lehele saate nt eelmisele pildile klikkides, kui ise ei viitsi aadressi kirjutada.

Mu auto kohta on ka Lowliferi blogis üsna ülevaatlik jutt. Täpsemalt SIIN. Kuna see “projektide” all, siis eks mingi aja pärast tuleb vol 2 ka – kui on, mida kirjutada.

Väikse puhkuse ja kooliga seoses polnud ammu tööl ka käinud. Eile käisin, jube hea ikka. Ma ei tea isegi täpselt miks, aga no meeldib. Eilsest kaela ja mõned käelihased ka valusad, kuna ainult lihvisin mingeid keevitatud juppe. Lõpuks suht tüütas ära, aga kui praegu mõtlen, siis oli ikkagi hea. Ma arvan, et kui minust saabki kunagi mingi tootearendaja või teab kes veel, siis kuskil laua taga ma küll ei viitsi passida ja ainult projekteerida või midagi sellist – tahaks ikka ise ka saagida ja keevitada ja treida ja freesida ja kõike muud.

Ilmast pean ka rääkima veel. Kuna peaaegu et 2011 lõpuni ei olnud normaalselt lund, siis mu auto on endiselt madal. Töö juurest ära sõites olid tee peale mahedad tuisuvaalud tekkinud, lükkasin onule tee lahti. Linnavahel veel vähe lund, siin igavam sõita. Ootan veel. Niisama kõrgemaks ei viitsi keerata autot, kui päris jamaks kisub, siis pean kogu ringi amorte ja vedrusid ära vahetama originaalide vastu. Mis siis, et esimesi mul veel polegi. Tegelikult vist ei kisu jamaks, mul suht jeep ikka mõne teisega võrreldes.

okei

(/igavapostituselõpp)

Kui mõni hea teema tekib, mille üle arutleda, siis kirjutan ehk põnevama jutu ka. Kunagi nt räägiks sellest, kui kaugel on üksteisest enesekindlus ja liigne egoism. Siis kui on aega rohkem mõelda. Praegu olin ma lihtsalt iseendale võlgu ühe postituse, kuna mulle ei meeldi, et nii kaua viimasest jutust möödas on.

Ja siis seda, et avaldan postituse kell 13.37, sest ma saan seda teha. Вот так!

Ja lõpetuseks sooviks teile seda, mida ma tegelikult ei taha üldse enda blogipostituse lõpust lugeda, vaid ühe oluliselt loomingulisema inimese blogist (vihje-vihje, et sa kirjutaks ka), ehk:

Kenapäeva! Ja nii ongi.

ei tea

Eelmine postitus oli nagu ikka – ammu. Vaatasin siis paar päeva seda tühja kasti siin…no ei. Kui ei tule, siis ei tule. Järelikult polnud midagi tarka öelda ka. Võibolla on siis suurem huvi kirjutada, kui midagi häirib või tõsiselt närvi ajab. Jagan alustuseks pilti, mille esmaspäeval tegin..

Tšernobõli kasvuhooned

Täitsa huvitav koht oli…suur mahajäetud kasvuhoonetekompleks. Osa võssa kasvanud, osa heinamaa, osa katuseni kibuvitsa täis.

Aga okeii… II kursuse algus on ülichill olnud lihtsalt. Koos kahe kursavennaga läksime tuutoriteks ka. Käime kollaste särkidega ringi ja räägime rebastele kuidas kool toimib, kui kellelgi huvi on. Esimene nädal infolauas istudes olid muidugi põhiküsimused stiilis “kus asub ruum 229″ (mitmendas hoones, ei teadnud ju muidugi). Kõige kinom oli üks tüdruk, kes tuli laua taha “tere, mul läks kõlar katki”. Nagu mida nalja… No ja siis mat-loodusest (vist) Uku näitas trollimise kõrgemat taset Taavi abiga. Naerukrambid lihtsalt…

Ahjaa, söömas on jube hea käia koolis. Kuna hinnad on igal pool raskelt mäkke roninud, siis koolis nt peamaja sööklas (üllatuslikult täitsa terava) burrito eest 1.66€ maksta ei olegi nagu enam mõne muu kohaga võrreldav. Muidu läheb nagu ülikoolis ikka… kordamine on tarkuse ema. xD Mõni uus aine on päris hirmuäratav, aga samasvähe põnevam kui matemaatiline analüüs näiteks.

Rääkides mat analüüsist, mis oli eelmisel neljapäeval kell 8, siis pühendaks järgmise lause ühele ultimate level neiule, keda seal esimest korda nägin:

Kati on lahe!

Paneb tegelikult täitsa mõtlema, et niimoodi suht tühja koha pealt võib järsku avastada, et koolis, tööl, kus iganes on peidus vägagi põnevaid tegelasi. Mõnikord lihtsalt veab ja võib nad üles leida, mõnikord mitte.

Aga nüüd uni. Homme mehhatroonikutele tarka juttu rääkima hommikul…

mmmahtava!

Suvi hakkab mööda saama, midagi erilist selle kohta öelda pole. Suve algul (juuli keskelt alates vms) olin kodus, praegu käin tööl. 3 nädalat umbes olen juba tööd teinud, üsna kiirelt läheb niimoodi.

Work in progress

Tööl on muidugi huvitav, nagu ikka. Praegu teen miskiseid asju (osaliselt pildil näha) suht ise otsast lõpuni – millalgi anti mulle joonis, arvutasin, märkisin mõõte, saagisin juppe välja… lihvisin, freesisin, puurisin. Aukudele oli keermed ka vaja lõigata, seda tegi üks teine klemm treipingis.

Praegu keevitan neid tükke kokku, kuna “boss” Raivo ütles, et tema on elektroodiga ainult 2 korda proovinud ja ei oska. Nojah, ma olin koolis u 4 korda proovinud, oskan siis rohkem? Onu siis (kah “boss” mul… hetkel 2 ülemust ja 3 alluvat meil töö juures) näitas natuke ette, kuidas parem/lihtsam on ja ma siis hakkasin tükke kokku säristama. Hiljem Raivo vaatas, mis teinud olin ja arvas, et “lõhnab paberite järele”. Paberi all pidas silmas siis keevitaja sertifikaati :D

Roostevaba teras laseb värvid mängima, kui kuuma saab

Pildid on natuke suuremad, kui postituses näete, klikkige julgelt :)

Igaljuhul jah… sel nädalal jõudsin kolmapäevasele VW kogunemisele ka. Eelmisel nädalal ka tegelikult. Seekord nägin lõpuks ühe kena MK I Caddy ära. Peale kogunemist oli plaan ka seda veidi pildistada, aga ilm läks kehvaks. Või noh, päris ägedaks läks tegelikult :D Tõmbas taeva vilkuma veits. Plaan ära ei jäänud, jõudsime Piritale ja ühes parklas tegin kiiruga (umbes tund aega) paar pilti. Neid näeb hiljem… vaja veel “ilmutada” ja kõik värk.

Koduteel (täpsemalt siiski teel tööle, kus ma nädala sees elan) vahtisin terve aja Pärnu maanteed mööda sõites taevasse, kus sähvimine muutus järjest põnevamaks. Keerasin Pärnu maanteelt Saue poole ära ja siis tõmbasin miski põllu äärde ja tegin paar pilti.

Kahekümne viie sekundi möll

Kui vaadata seda kõige parempoolset sädelahendust maa ja taeva vahel, siis võtke teadmiseks, et täpselt seesama koht sai järgneva minuti jooksul veel ühe samaväärse lajatuse!

Äike on lahe.

Järgmisel tööpäeval käis üks äikesepilvede teema otse üle ka meist. Nägin kuidas üks mats maandus mõnesaja meetri kaugusel “karbikülas” (uued majad põllul). Seda kahjuks ei näinud kas mõni mast sai pihta või kellelgi lõi toa särtsu täis, kuna vahel oli tee ja tee ääres puud.

Taivas varjele, mitä sieltä tulee?

Kuna vihm väga kiirelt kohal ei olnu, leidsin ka hetke, et auto pildile jätta. Veidi aja pärast läks kiireks mul, statiiv kokku, autosse ja tuld… kuna pilvede serv oli juba kohal mõnda aega, tibutas vihma ja siis ühel hetkel lõi otse pea kohal pilvede vahel igatepidi sädemeid laiali, nagu miski võrk oli. Väga hirmus ei olnud, aga eriti kaua ei tahtnud lagedal põllul püsti seista enam.

Hetkel kõik, mõneks ajaks jälle vaikne siin.. loodetavasti see “mõni aeg” pole eriti pikk.

Double post! Writing spreeee!

Tegelikult asi nii hull ei ole, aga siiski… tükk aega vaikust, nagu mul juba kombeks on siin – ja nüüd teine postitus juba täna.

Eile kuulasin õhtul technobase.fm raadiot, üsna kole, aga kinni ka ei olnud põhjust panna. Täna taustaks natuke Mark Farina Mushroom Jazz’i albumeid, siis miski reggae raadio ja nüüd jäin SOAD’i peale pidama.

Ma ei saa öelda, mis stiili muusikat ma kuulan. Kuulan seda, mis meeldib ja mis on hea. Võin järjest kuulata kasvõi hardstyle‘i lugu ja mingisugust “emomuusikat” või metal‘it. Teatud tüüpi muusikat lihtsalt kuulan sagedamini. Heade lugudega on nagu filmidega, kvaliteet on oluline (mitte heli “füüsiline kvaliteet” vaid loo produtseerimise kvaliteet).

Seda võin kõll öelda, et System of a Down’i tihti ei kuula, aga kui kuulan, siis korralikult. Nende lood on lihtsalt nii geniaalsed, omaette kõrgem tase.

Samal ajal on kahju, et Rabarockile ei läinud. Pendulum’i live oli kindlasti ülivinge, kui üldse nii lühidalt tohib öelda. Kes teab, see kommenteerib – mina kohal ei olnud ja varasemast tean youtube‘i kaudu, mida nende tegelaste esinemine endast kujutada võiks.

Kirjutama tulin ma siia selleks, et jagada teile lugu:

System of a Down – Ego Brain
juutjuub.com/watch?v=-vRxRLppDRM

Teise kujunduse valisin ka juba eelmise postituse kirjutamise ajal, kuigi pole ikka päris see, mis võiks. Parema eest tahetakse raha ju. A las olla…

Ma võin kabet ka mängida, malenuppudega

Leidsin 20ndast maist vedelema jäänud draft’i, kus paar mõtet oli (quote’dena allpool)… ilmselgelt pole ammu kirjutanud. Kustutasin oma Twitteri konto ka ära millalgi – see on tegelikult niiiiiii mõttetu asi. Võibolla suudan seda blogi siin rohkem elus hoida tänu sellele. Igatahes…

Inimene on arg loom. Kohe, kui midagi uut, võõrast või lihtsalt natuke erinevat ette tuleb, siis kardab. Ja suurema osa probleeme tekitab ka endale igaüks ise.

Laiemalt mõelge ise, ma ei mäleta, mida ma täpselt öelda tahtsin. Ju midagi über tarka oli, nagu ikka.

Hea nipp, kuidas mälu treenida -  kui saate palka, pange pool sellest mingile teisele pangakaardile/kontole ja unustage ära. NO EI SAA ju UNUSTADA siukest asja. hahhahaha… miks ometi?

Ma päris täpselt nii proovinud ei ole, aga ilmselt toimib. Sarnane olukord on olnud.

Selline mõte veel – kuna tahaks vahel paar rida kirja panna, aga postitus tundub väga poolik niimoodi, siis teen järgi ühte lahedat blogi kirjutajat ja üritan igale postitusele pildi lisada. Illustreeritud raamatut on siiski põnevam lugeda minu arvates.

(Pildist: Judge Judy; Google pildiotsingus jäi ette, otsingufraas oli “gangsta skillz”)

Kaks und vaatasin

//Päris kõike ei mäleta, aga enam-vähem kirjeldan… suht põnev oli.

1.

Tulin õhtul “koju” kuskilt… nagu oma majja vms, linnas. Mingi aja pärast oli ukse taga mingi rahvas, läksin vaatama. Paar tuttavat olid, ajasin juttu veits nendega, uurisid, kas pidu on. Ma olin just ju koju  tulnud ja ei viitsind midagi eriti teha, ütlesin, et siin küll mitte. Eemal maja ees ja tänava ääres oli veel rahvast, kes nagu aja jooksul edasi liikus. Üks tüüp käis WC’s kui ma teistega ukse peal rääkisin ja tegi omaarust vinge “prank‘i” ka mulle, kui tagasi tuli. Lülitas peakaitsmest majal elektri välja, aga eriline tüng see polnud, kuna proovisin just ukse kõrval tuld põlema panna ja siis nägin ka, et kaitse oli väljas :D

Taustal olevad “pidulised” liikusid osad edasi, juurde tuli ka nagu mööda tänavat mingit rahvast veel. Need kellega juttu ajasin hakkasid ka ära minema mingi hetk. Enne kui tuppa tagasi läksin, nägin, et eemal tee ääres olid mingid tüdrukud pingi peal püsti ja tegid pilte seal. Üks oli tuttav ka, teised mingid suvalised.

Toas ma nagu midagi erilist ei teinud… ainult köögist ukse eest leidsin mingi “energiavälja”, kus sai hõljuda, kui kätega lauaservast kinni hoida. Päris niisama ei saanud.

//Peale seda ärkasin korraks üles, vaatasin kella. Kuna hommik oli veel varajane siis .

Eminem – Stan (feat. Dido)

2.

Sõitsin rattaga (bmx’iga) mööda linna kuskil, keset päeva, päike paistis, soe ja suvine ilm. Autosid eriti ei olnud. Mingi hetk sõitsin kuskilt pargist vist läbi veel jms. Siis tuli üks tuttav mingi naisterattaga, korv ja jutud ka peal, ütles, et oli politseid näinud. Ma siis läksin edasi jala, ratas käe kõrval, sest kiivrit mul polnud ja oleks trahvi saand muidu.

Pärast kuskil pargi moodi ala tee peal sõitsin jälle ja sis ajasin kellegagi juttu ka. Ma ei mäleta täpselt mis teema oli, aga kuskil oli siis vaja otse sõita, suht järsk kallak nagu läks alla. Mõtlesin, et mis seal ikka ja sõitsin alla sealt, aga üllatuseks oli see mitte kallak, vaid otse alla u 6m… a noh, bmx’iga ei olnud see drop nagu mingi probleem. Sõitsin kuskile jälle.

Mingi hetk sain kuskil majade vahel paari tüübiga kokku, võimalik, et kursavennad, täpselt ei teagi. Liikusime edasi ja kuulsime et ühes toas/korteris vms lastakse muusikat päris kõvasti… tundus nagu mingi ühikas, aga mitte meie kooli oma. Kuna teadsin ühte tüdrukut sellest koolist (a mis kool, see jäi teadmata… ja kas see üldse ühikas oligi) siis helistasin ja küsisin, kas neil midagi toimub seal. Aga kellegi teise toas oli see muusika.

Läksime edasi (siis tuli kõige ulmelisem koht). Miski õueala oli vms… tavaline asfalttee, aga autosid ei olnud, ka nagu pargi ääres vms, seal samas ühika ja muude hoonete lähedal. Seal oli mingi aktsioon vms, ei kujuta ette. Igal juhul.. sellised pargilauad/pingid olid reas, umbes täpselt oli neid järjestikku miski 10 vähemalt selle tee ääres muruplatsi servas. Ja seal istusid üleni oma valgetes kostüümides araablased… neid oli väga palju seal. Osa olid laudadest eemal pargis ja grillisid ka. Laudadel olid grillvorstid (tegelikult nagu terved pikad suitsuvorsti latid, erinevat sorti) ja pannkoogid. Pakuti meile ka, a me ei tahtnud ja siis läksime edasi sealt.

Kusjuures, kogu unenägu (eelmine ka) oli väga realistlik. Päris linn, majad, inimesed. Ainult sellised üksikud detailid, mis tagantjärele mõeldes on väga imelikud. Nt ma ei tea sellest köögi energiaväljast midagi ja huvitav, kuidas tavalise “ufogrilli” resti peal pannkooke sai teha? :D

//Edasi ei olnud midagi, isa äratas, et hommikusöök valmis…

//Mingi aeg tagasi tegin järgi ühte toredat inimest ja kustutasin oma YouTube favorite’dest igasugu jama maha ja jätsin ainult (enda arvates) hea muusikavaliku sinna. Ja edaspidi lisan ka sinna erinevaid lugusid ainult vist…

Om nom nom nom

mmmmaasikad

’nuff said.

Needus

Kui kohe ilma pikema jututa asja juurde minna, siis jah – mul on miski needus peal vist. Peaaegu alati kui ma poes kassajärjekorda seisma lähen, siis toimub enne mind miskit, mis tähendab, et pean kauem ootama.

Alguse sai see Türi Konsumist… gümnaasiumi ajal ikka aeg-ajalt sattusin sinna. Näiteks kord oli minu ees 2 pisikest poissi, kes õudsema kuhja kommi ja muud kraami kokku vedasid, aga neil polnud kaardil nii palju raha, siis mingi ükshaaval hakkas müüja vähendama neid asju, kuni nad makstud said. Või siis üks vanamutike, kes pani pin koodi valesti ja siis läks pabinasse ja hakkas igasugu nuppe sõtkuma seal ja müüjaga vaidlema. Müüja ütles, et vajutagu seda kollast või punast nuppu siis, tädike ikka vastu, et “eei valesti läks ju” ja pla pla. Lõpuks müüja võttis kaarditerminali käest ära mutil ja pani ise uuesti kaardi sisse tal vms.

Türi Säästumarketis oli ka üks juhtum, kui tšeki printer keeldus toimimast – siis olin ma ise teisel pool letti juba, mitte keegi mu ees. Müüja tükk aega häkkis seal arvutis ja mässas juhtmetega, aga ei saandki funkama printerit. Igaljuhul ma sain oma kauba lõpuks kätte ja maksin sularahas vist ka. Järgmised pidid teise kassasse kolima.

Tõestus, et need juhtumid ei ole pelgalt juhused, on ka olemas. Ükskord käisin Kristjaniga koos Mustika Prismas. Enne kassasse minekut ütlesin, midagi a la “teeme võidu”. Aga mitte ainult. Lisasin veel, et ta nagunii võidab, sest minu ees toimub alati mingi jama. Läksime siis korraga kassasse, sama pikad järjekorrad olid ka – 2 inimest enne meid. Hetk hiljem helistasin Kristjanile, kes kaks kassat minust edasi oli ja naerdes laususin “no mis ma just ütlesin….vaata seda”. Müüjat ei olnud mu kassas!!! Täitsa lõpp noh… mingi mees minu ees ostis lisaks toidukraamile tavalise plastist nõudepesuharja vms, millel polnud ühtegi silti küljes ja müüja läks saali seda vahetama.

Viimati kui Mustika Prismas käisin, siis minust eespool oli üks väga energiline pisike vanamutike, kes algul müüjaga juttu ajas ja lõpetuseks poekorviga läbi turvaväravate läks. Need pistsid kisama kohe ja mutike keeras kohe otsa ringi ja  “Oioioioi misnüüd oli”. Müüja muidugi naeris juba, teades mis värk on ja läks tõi temalt korvi tagasi. Turvanaine vaatas ka muheda näoga pealt veidi eemal.

Selliseid hetki on juba nii palju olnud, et olen täitsa ära harjunud… varsti võibolla kirjutan sellest, et sain imekombel 3 korda järjest ilma vahejuhtumiteta kassast mööda.