Eelmine postitus oli nagu ikka – ammu. Vaatasin siis paar päeva seda tühja kasti siin…no ei. Kui ei tule, siis ei tule. Järelikult polnud midagi tarka öelda ka. Võibolla on siis suurem huvi kirjutada, kui midagi häirib või tõsiselt närvi ajab. Jagan alustuseks pilti, mille esmaspäeval tegin..
Tšernobõli kasvuhooned
Täitsa huvitav koht oli…suur mahajäetud kasvuhoonetekompleks. Osa võssa kasvanud, osa heinamaa, osa katuseni kibuvitsa täis.
Aga okeii… II kursuse algus on ülichill olnud lihtsalt. Koos kahe kursavennaga läksime tuutoriteks ka. Käime kollaste särkidega ringi ja räägime rebastele kuidas kool toimib, kui kellelgi huvi on. Esimene nädal infolauas istudes olid muidugi põhiküsimused stiilis “kus asub ruum 229″ (mitmendas hoones, ei teadnud ju muidugi). Kõige kinom oli üks tüdruk, kes tuli laua taha “tere, mul läks kõlar katki”. Nagu mida nalja… No ja siis mat-loodusest (vist) Uku näitas trollimise kõrgemat taset Taavi abiga. Naerukrambid lihtsalt…
Ahjaa, söömas on jube hea käia koolis. Kuna hinnad on igal pool raskelt mäkke roninud, siis koolis nt peamaja sööklas (üllatuslikult täitsa terava) burrito eest 1.66€ maksta ei olegi nagu enam mõne muu kohaga võrreldav. Muidu läheb nagu ülikoolis ikka… kordamine on tarkuse ema. xD Mõni uus aine on päris hirmuäratav, aga samasvähe põnevam kui matemaatiline analüüs näiteks.
Rääkides mat analüüsist, mis oli eelmisel neljapäeval kell 8, siis pühendaks järgmise lause ühele ultimate level neiule, keda seal esimest korda nägin:
Kati on lahe!
Paneb tegelikult täitsa mõtlema, et niimoodi suht tühja koha pealt võib järsku avastada, et koolis, tööl, kus iganes on peidus vägagi põnevaid tegelasi. Mõnikord lihtsalt veab ja võib nad üles leida, mõnikord mitte.
Aga nüüd uni. Homme mehhatroonikutele tarka juttu rääkima hommikul…
