Täna õppisin,kuidas olla edukas insener/projekteerija/projektijuht/tootmisjuht jne – remondi kuuris võrri või tee kuskil mujal näpud õliseks. Done. Kui seda teist korda veel kuulsin, hoopis teises kohas, siis tekkis küll suht kuulikindel tunne.

MehÜN’i firmakülastus oli siis… Technobalt’is ja selle alla kuuluvates firmades käisime. Väga põnev igatahes – nägin esimest korda korralikku näidet sellest, mida ma õpin. Projekteerimisest ja projektijuhtidest ja detaile valmistavatest firmadest lõpp-produktini välja (Ragn-Sells’i uus jäätmekäitlusjaam).

Ilmselgelt on praegu juba aasta 2012 ja kuna eelmine postitus..ah ma ei viitsi iga kord sama teemat ajada. Igatahes, pole kirjutanud, kuna oli ilmselgelt muud tegemist. Siiani vist kõige raskem semester koolis, aineid pole väga palju, aga jube palju tegemist on. Ja see pole veel läbi.

No ja siis oli väike vaheaeg.. jõulud kodus. Jõuluvana tõi mulle ja vennale lauahoki. Dayummm. Poleks osanud nii lahedat asja tahtagi.

Uue aasta võtsin seekord vastu Virtsus, endise kursavenna juures. Väga vinge oli ja mis põhiline, huumorit sai ikka kõvasti. Aga see selleks. Mulle meeldib autodest ka rääkida.

Oma Jettast väga pikalt ei räägikski… pole eriti midagi uut. Ahjaa, peale selle muidugi, et sain ülisoodsalt 2.0 16v mootori! See nüüd pikaajalisem ja põhjalikum mootoriehitusprojekt või nii. Lähema aasta jooksul pole veel küll kindlat plaani seda auto peale saada. Esialgu võtan juppideks kõik, teen puhtaks, lasen ploki üle mõõta ja väntvõlli/kolvid üle kontrollida. Kui vaja, siis väike remont, aga loodetavasti pääsen kergelt – kulumisranti eriti pole ja silindrite seintel on hoonimisjäljed suht hästi näha. Kaane osas nii lihtne vist pole, peale muidu hoolduse (juhtpuksid, sääretihendid, sooveldamine jms) tahaks vb veits maha lasta lihvida ja kanalid portida ka. Eks näis. Uurin veel teooriat nagunii, et mida üldse tahtma peaks ja kui palju. Kogu mootoriehitus on praegu suht ideede tasandil. Ainukesed kindlad asjad on, et originaal juhtimist/pritset ei kindlasti tule ja mootor jääb vabalthingavaks.

Jah, pikalt ei rääkinud… ha. Ei tegelikult ka, oleks mootori kohta veel palju öelda, mida tahaks ja mida võiks teha, aga sellest kirjutan kunagi hiljem ilmselt.

Autoga seoses – kunagi suvel mõtles üks autohuviline Kermo seda, mida mina ja vb mõned teisedki olid tähele pannud. Eestis ei olnud korralikku stance‘i komuuni. Ta tegi sellega algust, praeguseks võib lausa öelda, et parandas selle vea suht kiirelt. Sündis “Lowlifer”. Kujunes väike tiim, kes hakkas seda asja vaikselt arendama. Mind kutsuti ka. Loodetavasti olen piisavalt asjalik olnud ja olen ka edaspidi, kuna kogu selle ettevõtmise eesmärk mulle väga meeldib.

Muu seas tegin ükspäev peale tööd kodulehe jaoks 18 pilti ka, mida seal juhuslikus järjestuses näha võite. Lowlifer.ee lehele saate nt eelmisele pildile klikkides, kui ise ei viitsi aadressi kirjutada.

Mu auto kohta on ka Lowliferi blogis üsna ülevaatlik jutt. Täpsemalt SIIN. Kuna see “projektide” all, siis eks mingi aja pärast tuleb vol 2 ka – kui on, mida kirjutada.

Väikse puhkuse ja kooliga seoses polnud ammu tööl ka käinud. Eile käisin, jube hea ikka. Ma ei tea isegi täpselt miks, aga no meeldib. Eilsest kaela ja mõned käelihased ka valusad, kuna ainult lihvisin mingeid keevitatud juppe. Lõpuks suht tüütas ära, aga kui praegu mõtlen, siis oli ikkagi hea. Ma arvan, et kui minust saabki kunagi mingi tootearendaja või teab kes veel, siis kuskil laua taga ma küll ei viitsi passida ja ainult projekteerida või midagi sellist – tahaks ikka ise ka saagida ja keevitada ja treida ja freesida ja kõike muud.

Ilmast pean ka rääkima veel. Kuna peaaegu et 2011 lõpuni ei olnud normaalselt lund, siis mu auto on endiselt madal. Töö juurest ära sõites olid tee peale mahedad tuisuvaalud tekkinud, lükkasin onule tee lahti. Linnavahel veel vähe lund, siin igavam sõita. Ootan veel. Niisama kõrgemaks ei viitsi keerata autot, kui päris jamaks kisub, siis pean kogu ringi amorte ja vedrusid ära vahetama originaalide vastu. Mis siis, et esimesi mul veel polegi. Tegelikult vist ei kisu jamaks, mul suht jeep ikka mõne teisega võrreldes.

okei

(/igavapostituselõpp)

Kui mõni hea teema tekib, mille üle arutleda, siis kirjutan ehk põnevama jutu ka. Kunagi nt räägiks sellest, kui kaugel on üksteisest enesekindlus ja liigne egoism. Siis kui on aega rohkem mõelda. Praegu olin ma lihtsalt iseendale võlgu ühe postituse, kuna mulle ei meeldi, et nii kaua viimasest jutust möödas on.

Ja siis seda, et avaldan postituse kell 13.37, sest ma saan seda teha. Вот так!

Ja lõpetuseks sooviks teile seda, mida ma tegelikult ei taha üldse enda blogipostituse lõpust lugeda, vaid ühe oluliselt loomingulisema inimese blogist (vihje-vihje, et sa kirjutaks ka), ehk:

Kenapäeva! Ja nii ongi.

Tšernobõli kasvuhooned

Täitsa huvitav koht oli…suur mahajäetud kasvuhoonetekompleks. Osa võssa kasvanud, osa heinamaa, osa katuseni kibuvitsa täis.

Aga okeii… II kursuse algus on ülichill olnud lihtsalt. Koos kahe kursavennaga läksime tuutoriteks ka. Käime kollaste särkidega ringi ja räägime rebastele kuidas kool toimib, kui kellelgi huvi on. Esimene nädal infolauas istudes olid muidugi põhiküsimused stiilis “kus asub ruum 229″ (mitmendas hoones, ei teadnud ju muidugi). Kõige kinom oli üks tüdruk, kes tuli laua taha “tere, mul läks kõlar katki”. Nagu mida nalja… No ja siis mat-loodusest (vist) Uku näitas trollimise kõrgemat taset Taavi abiga. Naerukrambid lihtsalt…

Ahjaa, söömas on jube hea käia koolis. Kuna hinnad on igal pool raskelt mäkke roninud, siis koolis nt peamaja sööklas (üllatuslikult täitsa terava) burrito eest 1.66€ maksta ei olegi nagu enam mõne muu kohaga võrreldav. Muidu läheb nagu ülikoolis ikka… kordamine on tarkuse ema. xD Mõni uus aine on päris hirmuäratav, aga samasvähe põnevam kui matemaatiline analüüs näiteks.

Rääkides mat analüüsist, mis oli eelmisel neljapäeval kell 8, siis pühendaks järgmise lause ühele ultimate level neiule, keda seal esimest korda nägin:

Kati on lahe!

Paneb tegelikult täitsa mõtlema, et niimoodi suht tühja koha pealt võib järsku avastada, et koolis, tööl, kus iganes on peidus vägagi põnevaid tegelasi. Mõnikord lihtsalt veab ja võib nad üles leida, mõnikord mitte.

Aga nüüd uni. Homme mehhatroonikutele tarka juttu rääkima hommikul…

Work in progress

Tööl on muidugi huvitav, nagu ikka. Praegu teen miskiseid asju (osaliselt pildil näha) suht ise otsast lõpuni – millalgi anti mulle joonis, arvutasin, märkisin mõõte, saagisin juppe välja… lihvisin, freesisin, puurisin. Aukudele oli keermed ka vaja lõigata, seda tegi üks teine klemm treipingis.

Praegu keevitan neid tükke kokku, kuna “boss” Raivo ütles, et tema on elektroodiga ainult 2 korda proovinud ja ei oska. Nojah, ma olin koolis u 4 korda proovinud, oskan siis rohkem? Onu siis (kah “boss” mul… hetkel 2 ülemust ja 3 alluvat meil töö juures) näitas natuke ette, kuidas parem/lihtsam on ja ma siis hakkasin tükke kokku säristama. Hiljem Raivo vaatas, mis teinud olin ja arvas, et “lõhnab paberite järele”. Paberi all pidas silmas siis keevitaja sertifikaati :D

Roostevaba teras laseb värvid mängima, kui kuuma saab

Pildid on natuke suuremad, kui postituses näete, klikkige julgelt :)

Igaljuhul jah… sel nädalal jõudsin kolmapäevasele VW kogunemisele ka. Eelmisel nädalal ka tegelikult. Seekord nägin lõpuks ühe kena MK I Caddy ära. Peale kogunemist oli plaan ka seda veidi pildistada, aga ilm läks kehvaks. Või noh, päris ägedaks läks tegelikult :D Tõmbas taeva vilkuma veits. Plaan ära ei jäänud, jõudsime Piritale ja ühes parklas tegin kiiruga (umbes tund aega) paar pilti. Neid näeb hiljem… vaja veel “ilmutada” ja kõik värk.

Koduteel (täpsemalt siiski teel tööle, kus ma nädala sees elan) vahtisin terve aja Pärnu maanteed mööda sõites taevasse, kus sähvimine muutus järjest põnevamaks. Keerasin Pärnu maanteelt Saue poole ära ja siis tõmbasin miski põllu äärde ja tegin paar pilti.

Kahekümne viie sekundi möll

Kui vaadata seda kõige parempoolset sädelahendust maa ja taeva vahel, siis võtke teadmiseks, et täpselt seesama koht sai järgneva minuti jooksul veel ühe samaväärse lajatuse!

Äike on lahe.

Järgmisel tööpäeval käis üks äikesepilvede teema otse üle ka meist. Nägin kuidas üks mats maandus mõnesaja meetri kaugusel “karbikülas” (uued majad põllul). Seda kahjuks ei näinud kas mõni mast sai pihta või kellelgi lõi toa särtsu täis, kuna vahel oli tee ja tee ääres puud.

Taivas varjele, mitä sieltä tulee?

Kuna vihm väga kiirelt kohal ei olnu, leidsin ka hetke, et auto pildile jätta. Veidi aja pärast läks kiireks mul, statiiv kokku, autosse ja tuld… kuna pilvede serv oli juba kohal mõnda aega, tibutas vihma ja siis ühel hetkel lõi otse pea kohal pilvede vahel igatepidi sädemeid laiali, nagu miski võrk oli. Väga hirmus ei olnud, aga eriti kaua ei tahtnud lagedal põllul püsti seista enam.

Hetkel kõik, mõneks ajaks jälle vaikne siin.. loodetavasti see “mõni aeg” pole eriti pikk.

Tegelikult asi nii hull ei ole, aga siiski… tükk aega vaikust, nagu mul juba kombeks on siin – ja nüüd teine postitus juba täna.

Eile kuulasin õhtul technobase.fm raadiot, üsna kole, aga kinni ka ei olnud põhjust panna. Täna taustaks natuke Mark Farina Mushroom Jazz’i albumeid, siis miski reggae raadio ja nüüd jäin SOAD’i peale pidama.

Ma ei saa öelda, mis stiili muusikat ma kuulan. Kuulan seda, mis meeldib ja mis on hea. Võin järjest kuulata kasvõi hardstyle‘i lugu ja mingisugust “emomuusikat” või metal‘it. Teatud tüüpi muusikat lihtsalt kuulan sagedamini. Heade lugudega on nagu filmidega, kvaliteet on oluline (mitte heli “füüsiline kvaliteet” vaid loo produtseerimise kvaliteet).

Seda võin kõll öelda, et System of a Down’i tihti ei kuula, aga kui kuulan, siis korralikult. Nende lood on lihtsalt nii geniaalsed, omaette kõrgem tase.

Samal ajal on kahju, et Rabarockile ei läinud. Pendulum’i live oli kindlasti ülivinge, kui üldse nii lühidalt tohib öelda. Kes teab, see kommenteerib – mina kohal ei olnud ja varasemast tean youtube‘i kaudu, mida nende tegelaste esinemine endast kujutada võiks.

Kirjutama tulin ma siia selleks, et jagada teile lugu:

System of a Down – Ego Brain
juutjuub.com/watch?v=-vRxRLppDRM

Teise kujunduse valisin ka juba eelmise postituse kirjutamise ajal, kuigi pole ikka päris see, mis võiks. Parema eest tahetakse raha ju. A las olla…

Inimene on arg loom. Kohe, kui midagi uut, võõrast või lihtsalt natuke erinevat ette tuleb, siis kardab. Ja suurema osa probleeme tekitab ka endale igaüks ise.

Laiemalt mõelge ise, ma ei mäleta, mida ma täpselt öelda tahtsin. Ju midagi über tarka oli, nagu ikka.

Hea nipp, kuidas mälu treenida -  kui saate palka, pange pool sellest mingile teisele pangakaardile/kontole ja unustage ära. NO EI SAA ju UNUSTADA siukest asja. hahhahaha… miks ometi?

Ma päris täpselt nii proovinud ei ole, aga ilmselt toimib. Sarnane olukord on olnud.

Selline mõte veel – kuna tahaks vahel paar rida kirja panna, aga postitus tundub väga poolik niimoodi, siis teen järgi ühte lahedat blogi kirjutajat ja üritan igale postitusele pildi lisada. Illustreeritud raamatut on siiski põnevam lugeda minu arvates.

(Pildist: Judge Judy; Google pildiotsingus jäi ette, otsingufraas oli “gangsta skillz”)

1.

Tulin õhtul “koju” kuskilt… nagu oma majja vms, linnas. Mingi aja pärast oli ukse taga mingi rahvas, läksin vaatama. Paar tuttavat olid, ajasin juttu veits nendega, uurisid, kas pidu on. Ma olin just ju koju  tulnud ja ei viitsind midagi eriti teha, ütlesin, et siin küll mitte. Eemal maja ees ja tänava ääres oli veel rahvast, kes nagu aja jooksul edasi liikus. Üks tüüp käis WC’s kui ma teistega ukse peal rääkisin ja tegi omaarust vinge “prank‘i” ka mulle, kui tagasi tuli. Lülitas peakaitsmest majal elektri välja, aga eriline tüng see polnud, kuna proovisin just ukse kõrval tuld põlema panna ja siis nägin ka, et kaitse oli väljas :D

Taustal olevad “pidulised” liikusid osad edasi, juurde tuli ka nagu mööda tänavat mingit rahvast veel. Need kellega juttu ajasin hakkasid ka ära minema mingi hetk. Enne kui tuppa tagasi läksin, nägin, et eemal tee ääres olid mingid tüdrukud pingi peal püsti ja tegid pilte seal. Üks oli tuttav ka, teised mingid suvalised.

Toas ma nagu midagi erilist ei teinud… ainult köögist ukse eest leidsin mingi “energiavälja”, kus sai hõljuda, kui kätega lauaservast kinni hoida. Päris niisama ei saanud.

//Peale seda ärkasin korraks üles, vaatasin kella. Kuna hommik oli veel varajane siis .

Eminem – Stan (feat. Dido)

2.

Sõitsin rattaga (bmx’iga) mööda linna kuskil, keset päeva, päike paistis, soe ja suvine ilm. Autosid eriti ei olnud. Mingi hetk sõitsin kuskilt pargist vist läbi veel jms. Siis tuli üks tuttav mingi naisterattaga, korv ja jutud ka peal, ütles, et oli politseid näinud. Ma siis läksin edasi jala, ratas käe kõrval, sest kiivrit mul polnud ja oleks trahvi saand muidu.

Pärast kuskil pargi moodi ala tee peal sõitsin jälle ja sis ajasin kellegagi juttu ka. Ma ei mäleta täpselt mis teema oli, aga kuskil oli siis vaja otse sõita, suht järsk kallak nagu läks alla. Mõtlesin, et mis seal ikka ja sõitsin alla sealt, aga üllatuseks oli see mitte kallak, vaid otse alla u 6m… a noh, bmx’iga ei olnud see drop nagu mingi probleem. Sõitsin kuskile jälle.

Mingi hetk sain kuskil majade vahel paari tüübiga kokku, võimalik, et kursavennad, täpselt ei teagi. Liikusime edasi ja kuulsime et ühes toas/korteris vms lastakse muusikat päris kõvasti… tundus nagu mingi ühikas, aga mitte meie kooli oma. Kuna teadsin ühte tüdrukut sellest koolist (a mis kool, see jäi teadmata… ja kas see üldse ühikas oligi) siis helistasin ja küsisin, kas neil midagi toimub seal. Aga kellegi teise toas oli see muusika.

Läksime edasi (siis tuli kõige ulmelisem koht). Miski õueala oli vms… tavaline asfalttee, aga autosid ei olnud, ka nagu pargi ääres vms, seal samas ühika ja muude hoonete lähedal. Seal oli mingi aktsioon vms, ei kujuta ette. Igal juhul.. sellised pargilauad/pingid olid reas, umbes täpselt oli neid järjestikku miski 10 vähemalt selle tee ääres muruplatsi servas. Ja seal istusid üleni oma valgetes kostüümides araablased… neid oli väga palju seal. Osa olid laudadest eemal pargis ja grillisid ka. Laudadel olid grillvorstid (tegelikult nagu terved pikad suitsuvorsti latid, erinevat sorti) ja pannkoogid. Pakuti meile ka, a me ei tahtnud ja siis läksime edasi sealt.

Kusjuures, kogu unenägu (eelmine ka) oli väga realistlik. Päris linn, majad, inimesed. Ainult sellised üksikud detailid, mis tagantjärele mõeldes on väga imelikud. Nt ma ei tea sellest köögi energiaväljast midagi ja huvitav, kuidas tavalise “ufogrilli” resti peal pannkooke sai teha? :D

//Edasi ei olnud midagi, isa äratas, et hommikusöök valmis…

//Mingi aeg tagasi tegin järgi ühte toredat inimest ja kustutasin oma YouTube favorite’dest igasugu jama maha ja jätsin ainult (enda arvates) hea muusikavaliku sinna. Ja edaspidi lisan ka sinna erinevaid lugusid ainult vist…

mmmmaasikad

’nuff said.

Alguse sai see Türi Konsumist… gümnaasiumi ajal ikka aeg-ajalt sattusin sinna. Näiteks kord oli minu ees 2 pisikest poissi, kes õudsema kuhja kommi ja muud kraami kokku vedasid, aga neil polnud kaardil nii palju raha, siis mingi ükshaaval hakkas müüja vähendama neid asju, kuni nad makstud said. Või siis üks vanamutike, kes pani pin koodi valesti ja siis läks pabinasse ja hakkas igasugu nuppe sõtkuma seal ja müüjaga vaidlema. Müüja ütles, et vajutagu seda kollast või punast nuppu siis, tädike ikka vastu, et “eei valesti läks ju” ja pla pla. Lõpuks müüja võttis kaarditerminali käest ära mutil ja pani ise uuesti kaardi sisse tal vms.

Türi Säästumarketis oli ka üks juhtum, kui tšeki printer keeldus toimimast – siis olin ma ise teisel pool letti juba, mitte keegi mu ees. Müüja tükk aega häkkis seal arvutis ja mässas juhtmetega, aga ei saandki funkama printerit. Igaljuhul ma sain oma kauba lõpuks kätte ja maksin sularahas vist ka. Järgmised pidid teise kassasse kolima.

Tõestus, et need juhtumid ei ole pelgalt juhused, on ka olemas. Ükskord käisin Kristjaniga koos Mustika Prismas. Enne kassasse minekut ütlesin, midagi a la “teeme võidu”. Aga mitte ainult. Lisasin veel, et ta nagunii võidab, sest minu ees toimub alati mingi jama. Läksime siis korraga kassasse, sama pikad järjekorrad olid ka – 2 inimest enne meid. Hetk hiljem helistasin Kristjanile, kes kaks kassat minust edasi oli ja naerdes laususin “no mis ma just ütlesin….vaata seda”. Müüjat ei olnud mu kassas!!! Täitsa lõpp noh… mingi mees minu ees ostis lisaks toidukraamile tavalise plastist nõudepesuharja vms, millel polnud ühtegi silti küljes ja müüja läks saali seda vahetama.

Viimati kui Mustika Prismas käisin, siis minust eespool oli üks väga energiline pisike vanamutike, kes algul müüjaga juttu ajas ja lõpetuseks poekorviga läbi turvaväravate läks. Need pistsid kisama kohe ja mutike keeras kohe otsa ringi ja  “Oioioioi misnüüd oli”. Müüja muidugi naeris juba, teades mis värk on ja läks tõi temalt korvi tagasi. Turvanaine vaatas ka muheda näoga pealt veidi eemal.

Selliseid hetki on juba nii palju olnud, et olen täitsa ära harjunud… varsti võibolla kirjutan sellest, et sain imekombel 3 korda järjest ilma vahejuhtumiteta kassast mööda.

1. Mõned kirjavead

Tavalised grammatikareeglite vastu eksimised ei häiri, trükivead ka üldjuhul mitte, aga… täitsa jube lihtsalt, kuidas ajab närvi, kui ma tean, et inimene kirjutas vigase sõna, kuna arvab, et nii peabki olema. Kaks näidet mis mulle enim ette on jäänud: polüretaan (õige oleks polüuretaan) ning lühend DOCH (õige oleks DOHC – double overhead camshaft). Häirib, kuna need on nii levinud vead – lihtsalt ei viitsita süveneda sõnade tähendusse. Kusjuures, olen nõus, et kuidagi väga lihtne ja mugav ongi neid valesti kirjutada.

2. Leopardimuster

No ei, miks te nii teete, naised… see pole kõige tüüpilisem näide (tsikid liiga kenad võibolla), aga saate aru küll, mida mõtlen. Veel hullemad on sarnase mustriga retuusid. Tegelikult ükskõik mis riideesemed. Tüdrukud kes selliste mustritega riideid kannavad, näevad välja, nagu nad oleksid mingi vana “tuunitud” Opel Kadeti karvased maximast ostetud istmekatted endale selga tõmmanud (selliseid istmekatteid, ka sebramustriga, vihkan sama palju)…

3. Southwesterni programm

NO kamoooon piipöl. Mis teil viga on? Iga kord kui minna energeetikamajast raamatukokku, siis on seal mingi varitsus. Või siis kui raamatukogu alla sööma minna, siis räägitakse “kõrvallauas” mõnel noorel inimesel ajusid pehmeks jälle. Või siis 6nda hoone riietehoiu juures varitsus. Võiks oma masterplaani kuidagi diskreetsemalt ajada, mitte sellised trollid olla.

Jah, mul on 1 minut aega teie lollile küsimustikule vastata, aga ma teen seda ainult countertroll’imise pärast. Peate uue lehe võtma järgmise inimese jaoks, kuna minu vastustele teete ringid juba ümber. Järgmine kord küsin mingeid lollakaid küsimusi ka teilt võibolla.

Kogu see Southwesterni programm on mingi konkreetne junn minu arvates. Tore kui noored saavad uusi kogemusi ning USA’s reisida, aga kui sellega käib kaasas mingisugune täiesti ebavajalike trükiste pähe määrimine suvalistele inimestele, siis tänan ei, aga see on NÕME.

Näide: Southwesterni raamatumüüja (tudeng Eestist, kasvõi), läheb rääkima perega, kellel on vaba raha 500 dollarit. Oma libeda jutuga võidab nad oma poole, ning suudab müüa neile 300 dollari eest raamatuid (mille reaalne väärtus on võibolla 30 dollarit ning mida sellel perel üleüldse vajagi pole). Ta saab sealt hea suhtluskogemuse ja enesekindlust juurde ja mida kõike veel. Tore? Kuid ta aitas mõttetult kulutada suure summa raha ning mitu puud pidi surema, et need raamatud valmis teha. Trololol. See selleks, igaljuhul on selline inimene minu silmis täielik vähk.

Mina väärtustan neid, kes suudavad midagi luua, kas siis füüsiliselt – anda esemetele/materjalidele lisandväärtust või vaimselt – pildina, sõnadena. Neid, kes teevad midagi head või lihtsalt on ise head. Aga sellised raskekujulised väsitajad, nagu need SW inimesed ja tolmuimejamüüjad, kellega mul omal kogemus puudub, on sama häirivad kui idee Justin Bieberi ja Rebecca Black’i duetist.

YOU HAS WONNED AN FREE BONUS, ehk lisaks täiesti tasuta veel neljas kõige häirivam asi:

4. Äratuskell

Ilmselt sellega on igaühel oma kogemus, ning polegi vaja muud öelda.

Tänan tähelepanu eest.

Tagumine buss oli suht madal pill

Kuskil Tallinn-Tartu maanteel enne Mäod sõitsin ees veidi aeglasemalt liikuvast Võru bussist mööda. Pakkusin naljaga pooleks õele, ega ta selle peale ei taha minna, aga ta oli kindel, et tema buss tuleb üldsegi Rapla poolt. Bussijaamas oli miskine Pärnu buss, see läks just ära ning siis jõudis ka see sama Võru buss sinna. Ootasime veel natuke, Võru buss läks ära. Natukese aja päras läks õde bussiplaani vaatama ja tuli imestunud näoga tagasi “see sama oligi”.

Peale paari telefonikõnet selgus, et rohkem busse ei lähe enne õhtut, aga õel vaja kuueks Tartusse jõuda. Pakkusin siis välja, et viin ta ise Tartusse ära, kuna teadsin, et Ukul oli nagunii sealt tagasi vaja saada. Kuskil Laeva kandis nägime tee äärse metsa all rebast. Jõudsime kohale kenasti, vahepeal sadas natuke lund ka jms, ei midagi väga erilist. Kuna Uku oli loengus veel, siis jõudsin Riia mäele juuksurisse ka minna (ukse peal oli silt neil, et kliendid kiidavad, aga ma nii lahke kiitust jagama poleks kuna välja tulles olin igalt poolt karvane). Mõned kohukesed, Aleksandrikooki ja pitsalõigu võtsin ka ligi. Enne helistas vanaema ka veel, ja imestus oli suur kui kuulis, et ma juba Tartus olen (eelmine õhtu olin veel Tallinnas).

Aeg läks edasi ja olin Lina tänaval Uku uhke laega korteris. Põnev oli veel see, et wc põrand ja korteri lagi olid paralleelsed omavahel, kuid mitte loodis. Huvitav kogemus iseenesest. Siis sain veel kommi ka. Okei järgmine teema… Ukul oli miski jutt kokku lepitud, et saab oma Ladale käigukasti. Helistab siis, et kus asub ja värki. Järgmine hetk on kerge naer ja üks sõna… “Elvas”

Asjad kokku ja suund Elvasse siis…

Tartust Elva poole (Puhja poole tegelikult, lolz)

Tartu ringteede pealt läksime liiga vara minema, mis veidi aja pärast välja tuli. Uku otsis siis kaardi välja, ma üritasin tuisu seest liiklusmärke ja teed otsida. Nägin siis, et sõitsime üle Elva jõe vist… olevat õige asi… järgmiseks mingi bussipeatus. Uku otsis, ei leidnud kaardilt. Siis tuli mingi asula. Sildil kenasti Puhja, heh, no selge siis, kus oleme… Sealt siis võtsime suuna Elvasse, mis oli u 16km kaugusel kõigest. Edasi muidugi läksid teeolud järjest paremaks, nagu ka järgmiselt pildilt näha. Kuskil Tartu ja Elva vahel nägime rebast (jälle).

Nimetatud pilt on tehtud just miski liiklusmärgi juures, et reaalselt midagi seal ka näha oleks. Hiljem oli veel karmim tuisk, siis pilti ei teinud, kuna sõitmisega oli rohkem tegemist. Näiteks 20km/h tundus vahepeal ohtlikult kiire. Õnneks ilm oli sel päravl VÄGA muutlik… päikesepaistest lumesaju ja tuisuni, ning kaua see nali ei kestnud.

Nähtavus oli vahepeal veel kehvem...

Elvast sai Uku oma kraami kätte, ma vaatasin ajaviiteks kontoseisu pangaautomaadist ja sain põhjuse rõõmustamiseks. Stipp oli käes. Edasi uurisime kaarti üht ja teistpidi, ning selgus, et lühem tee koju on läbi Viljandi. Poolel teel tuli meelde, et tahtsin kursavenna sõbralt sportivnõi nukkvõlli ja spidomeetritrossi. Tõmbasin siis kõned peale, et selline plaan ja varsti olen kohal. Muidugi algul kätte ei saanud teda, sest härra nooremkonstaabel otsustas jahiseltsi koosolekul olla. Maandusime siis Viljandi bussijaama juurde parklasse. Kuna sõidu ajal sai vähe limonaadi tarbitud, oli vaja keha veevarude ülejääke veidi vähendada, illega seoses sai ka natuke nalja. Viljandi bussijaamas oli tasuline wc, ma hakkasin taskust rahakotti võtma, Uku juba oli valmis münte sisse laduma, kui kõrvalt üks koristajatädi kavalalt mainis, et “ehk tahate järgmise uksega proovida… muidugi siit saate ka sisse, aga kas just tahate”. Vaatasime siis mis värk on – naiste wc uks oli. Kerged naerud käisid siis…

Hiljem kursavend helistas, et jõuab kohe varsti kohale. Vanaema helistas ka veel teist korda ja imestas, miks mul nii hea levi on. Kui vastasin, et “ah ma Viljandis”, siis oli imestus 10x suurem kui eelmise kõne ajal Tartus olles. Igaljuhul varsti olime juba ühe noore rallisõitja keldris, sain oma soovitud asjad kätte. Ärimehed pakkusid kohe, et “noh mis veel vaja, siin igasugu kraami” ja ma pool-naljaga küsisin, et “kui selle esivõre niisama annad, siis võin ära viia”… Vastus oli lihtne: “võta”. Nüüd oleks veel laia ribiga samasugust kahetulelist vaja, ning kitsa ribiga Jetta tulede võret, siis on vist kollektsioon koos (kui Rallye välja arvata, mida ma ei plaanigi osta.. kallis ja “uber rare” suht).  Keldrist üles tulles olin mina ostjana rahul ning keldri omanik müüjana, kuna sai ruumi juurde jälle. Lausus veel ära minnes sealt, et “nii lihtne see ongi”.

Edasi siis suund Türile, mis oli üsnagi lühike maa võrreldes kogu tripiga. Ilm ei olnud ka nii halb, kuigi lund tuli suht palju vahepeal. Türil käisin veel Grossi poes, viisin Uku koju ära ja rääkisin Mirjamiga paar sõna juttu. Järgmine sihtkoht oli kodu.

Sinna sõites ja ka Tartus mõnes kohas ja Elvas ja Võrtsu äärsetel aladel oli palju tuttavaid kohti… äratundmisrõõm oli päris hea. Uku muidugi küsis iga kord, kui rääkisin neist kohtadest, et “mis sa oled igal pool olnud või?”. Kui nüüd mõtlema hakata siis oma 20+ eluaasta jooksul on kodumaad päris mitmest kandist vaadatud küll… “agatahaksveeel?!   …tahaks veel!”

Ahjaa, koju läksin läbi Änari, kuhu viib asfalteeritud, kuid kurviline tee. Oi kuidas tahan sinna sõitma minna, kui Jettal on coiloverid all juba… puhas rõõm. Piiumetsa ja Lõõla vahel vaatasin metssigu ka natuke… veeresin vaikselt järgi neile tee ääres, kuni nad otsustasid, et kahtlane olen ja läksid metsa alla ära. Hiljem oli üks jänks ka.

Jõudsin koju, olin väsinud. Nüüd 2 päeva paigas olnud ja hommikul 80km Tallinnasse vaja sõita.

Läbitud teepikkus oli ~370 km ja autos viibisin (arvestamata poes, juuksuris ja Uku korteris käiku, auto tulede/kojameeste puhastamist jms peatusi) umbes täpselt 12 tundi. (Ema auto) keskmine kütusekulu oli meeldivad ~4.8 liitrit 100km kohta, mis tegi sellest õnneks tudengile taskukohase ringreisi – kiidusõnad Toyotale 1.4 turbodiiselmootori tegemise eest. Eks oma autoga oleks muidugi vingem olnud, aga sellega nagunii 7. mail legendaarne Lõuna-Eesti kruiis plaanis, seega hea, et praegu lihtsalt mugavust ja ökonoomsust nautida sai. Kuigi, olles Volkswageni ja just mk2 fänn, siis sellest kõva häälega ei räägi, et riisiga ka vahel hea sõita on.

Kui siiani jõudsite lugemisega, olete ära teeninud selle GIF'i

Niisiis… Eelmine postitus oli lubamatult ammu, seega olen jube rahul et nüüd millestki kirjutada oli.

Ööd.

//Ps. Hea on ka see, et paar inimest kellele kunagi blogi kirjutamist soovitanud olen, sellega aktiivselt ja väga eeskujulikult ka tegelevad. See on üsna palju motivatsiooniks, et enda omaga tegeleda.